Rahata ja hääletades Venemaal, III osa: Kiiruseületaja vabandus miilitsale - kaks külmetavat Eesti hääletajat tuleb öömajale viia!

Rahata ja hääletades Venemaal, III osa: Kiiruseületaja vabandus miilitsale - kaks külmetavat Eesti hääletajat tuleb öömajale viia!

7. päev: Miilits ei tee kiiruse ületajale trahvi, kui kuuleb, et too kiirustab kahte külmunud eestlasest hääletajat enne pimedat sihtkohta viima!

Skipile õhtuks jäetud ülesanded, mille täitmise tulemusena oleksime pidanud hommikul kell 7 stardivalmis olema, on muidugi tegemata.

Saame lõpuks natuke enne 12 päeval liikuma. Käime läbi oma lemmik keskusest, ostame kaasa süüa ja uued ketsid pikkadeks jalutuskäikudeks.
Enne teele asumist istume veel korraks maha. Tegelikult on Skipi sünnipäev. Viin sünnipäeva lapsele kingituseks kohaliku õlle ja tema võõrustab ainsat külalist Kinder šokolaadiga. Pidu on vahva, aga seda kipuvad kimbutama tumedad pilved ja esimesed vihmapiisad. Saame esimese auto peale, mis viib meid 10 km edasi ja täpselt nii ka järgmine.
Käib võidusõit vihmaga, milles jääme kaotajaks siiski meie.
Meid võtab peale vanem paar. Uurivad, kust tuleme ja kuhu edasi. Väidavad, et on ka ise nõukaajal Eesti käinud ja meenutavad, et neile see reis väga meeldis. Kuigi nemad teavad, kus Eesti asub, siis paljud venemaalased seda tegelikult ei tea ning Eesti, Läti ja Leedu on kõik kuidagi puntras ja sassis.
Järg jõuab inglise keelt nirult rääkiva Land Roveri mehe kätte. Tüüp on tore ja keeleoskuse puudumisele vaatamata jutukas. Mõne hetke pärast peatab meid taas miilits. Juht ületas kiirust 32 km/h. Arvan, et läheb kaua, aga ei! Tüüp räägib miilitsale loo, et tal kaks külmund hääletajat Eestist taga istumas ja vaja nad edasi viia enne pimedat. Miilits avab tagumise ukse, et mehe lugu kontrollida. Olles saanud kinnituse ja lubaduse juhilt enam mitte kiirust ületada, laseb ta meid minema. Ei ole nii, et kõik käib mustalt või riigikassat täites. Siin suudetakse erinevalt meie õigussüsteemist üles näidata ka inimlikku külge. Venemaal on ka täiesti tavaline, et miilits küsib sult tänaval suitsu või tuld ja vastupidi. Erinevalt lugudest, mida olen Eestis Venemaa kohta kuulnud, on pilt palju parem.

Edasi kulgeb tee kaubikuga juba Uraali mäestikus. Pikad metsateed ja lumised mäetipud. Selle autoga meie teekond ka mägedes lõpeb . Koha nimi on Šarlaš. See on reka-meeste keskus mägedes ja ega muud siin väga ümber ei asugi. Tiksume juba tunde, aga peale siin ei võeta. Kell on saanud 23.00 ja väljas on kottpime. Kuna väljas on külm ja vihm on meiega oma töö teinud, otsustame minna kohvikusse sooja hankima. Kohe astub meie juurde üks noormees. Pakuks, et nii 19-20 aastat vana. Lubab meil kohvikus istuda, aga tuletab meelde, et võiksime midagi osta. Ostame teed. Ja sedagi kordamööda, et saaks kauem ja odavamalt istuda. Poiss ise tegeleb motokrossiga ja on pärit Sevastopolist Ukrainas. Kuigi ise seal elanud ja kasvanud, siis ta seda Ukraina alaks ei tunnistanud ja häiris teda ka see, et mina Sevastoopolit nii nimetasin.
Tema teeb ka meile selgeks, et Uraali mäestikus ei ole hea pimedas hääletada, kuna siin on palju karusi ja hunte. Teeääred pidavat neid täis olema - loomad käivad seal rekameestest maha jäänud toitu noolimas.

8. päev: Mis juhtub, kui mainida Türgit või Ukrainat

Märkamatult ongi kätte jõudnud uus päev. Kohviku aknast kiigates paistab ainult pimedus ja vaikus. Tundub, et varju otsimine oli kõige õigem otsus, mille teha sai. Magada tahaks, aga terve söökla on täis näljaseid, elu kihab ja üks magav rändur raiskaks vaid ruumi. Kell on saamas kaks öösel ja vihma käes sisse haagitud külma ei taha kuidagi välja ajada ka soe tee. Lõpuks on söökla jäänud vaikseks ja toetan ka ennast seina najale tukastama. Nelja paiku öösel leian tee ühes nurgas seisvale tugitoolile. See tundub vähemalt sama mugav ja tähtis, kui kodus olles soe voodi. Natuke enne kuute aetakse üles, kuna rahvas on taas liikuma hakanud.

06.30 lähme välja hääletama tagasi. Pool tundi hiljem otsustame minna teise kohvikusse tagasi sooja, kuna liiklus on pea null ja väljas on külm. Skip ei lase millegil ennast häirida ja jääb üsnagi ruttu unne. Vajutan käed tugevalt ümber teetassi, et sealt kogu soojus ikka endasse haarata. Poolteist tundi hiljem asume uuesti liikuma. Kuna keegi peale ei võta otsustame jala minema hakata. Lõpuks peatub esimene auto.
Kaks noormees viivad meid Tšeljabinski linna piirile. Seltskond on lahe. Skipil on elu lihtne. Andke ainult koht, kus istuda, ja kohe on ka uni. Aga sellega magab maha ka meie võõrustajate lahkuse. Tänane esimene amps – pirukad – on super!
Tüübid väidavad, et neile meeldib reisida aga pole Venemaalt välja saanud. Arvestades Venemaa suurust on see täiesti arusaadav.
Eesti vastu pole seni kellegil midagi halba olnud. Ka need tüübid uurivad meie senistevreiside kohta, et kus ja mis. Kiidavad kõiki kohti, mida mainin. Aga kui mainin Türgit, tekib vaikus ja pärast vaikust leiavad nad kiirelt uue teema.

Nähes eemal raudteejaama, tekib mul mõte, et võiks proovida kaubarongi peale pääseda. Skip selle ideega väga innukalt kaasa ei tule ja sinna see esialgu jääb.
Pärast pikka arutelu jääme linna paikseks. Hostel asub üsna lähedal kohale, kus auto meid maha pani. Hinnaks viis eurot. Hostel on suur. Meie toas on 16 inimest ja voodid reastatud täpselt nagu laatsaretis. Istun söögilaua lähedal ja pean sõbraga Skype-kõnet. Räägime palju reisimisest ja kohtadest, mis meeldivad. Paratamtult käivad läbi sõnad Ukraina ja Türgi. Kui muidu sõbralikud ja omaette istuvad kohalikud minust välja ei tee, siis neid sõnu kuuldes on jõllitavad mind kõik justkui kokkulepitult. Tšeljabinskis elab umbes 1,2 miljonit inimest. 2013. aasta 15. veebruari hommikul lendas üle Uurali mägede meteoriit, mille tükid kukkusid Tšeljabinski ümbrusse. Väidetavalt sai vigastusi üle 900 inimese. Kashastani piir jääb siit vaid 135 kilomeetri kaugusele.
Kui aga hindadest rääkida, siis kõik läheb järjest odavamaks. Ilmselt samas tempos langevad ka palgad. Aga näitkes väljas lõuna võtta maksab keskmiselt 2,5 -3,5 eurot. Burger või kebab tänaval maksab keskmiselt 1,5 eurot ja kohvi saab ühe euroga.

  Rahata Venemaal, II osa: Punane Lada, 190 km tunnis, roolis   tukkuv Igor ja esimene kohtumine miilitsaga!

Teekond Venemaal toob kõiksugu segaseid kohtumisi.

Hääletades võib kõike ette tulla, näiteks ka seda, et Nižni Novgorodi asemel kogemata Kazanisse juhtute, mis teineteisest umbes 400 kilomeetri kaugusel asuvad.

3. päev: Juba on näost suur hurraa! kadunud

Kell 06.00 telefonide karjutud äratused olid kuuldavad kõigile teistele, aga mitte meile. Kella seitsmeks plaanitud väljasõit saab seega alguse mõned tunnid hiljem. Plaan on lihtne. Metrooga linna serva ja seal hakkame hääletama. Idee kohaselt võiks me hiljemalt kell 17 420 km eemal asuvasse Nižni Novgorodi. Seal peaks meile kesklinna vastu tulema kohalik noormees Maxim kelle vanemate korteris me peaks saama öö veeta.

Tegelikkus – üllatus,üllatus – Venemaal erineb ideedest kõvasti. Linnaserva jõudes tabab meid esimene üllatus. Kogu maantee on üle kaevatud ka käivad ulatuslikud tööd. Ees ootab tunde jalutamist. Tegemist pole pelgalt jalutuskäiguga tänaval – see on maastik, mis koosneb mülgastest. Vahepeal õnnestub saade kahe autoga edasi kokku umbes 50 km. Vahepeal tuleb veel mu reisikaaslasel Tauri ühel, kes edaspidi esineb hüüdnime Skip all, tegeleda asjade hülgamisega. Kaasas liiga palju. Tegelikult kõrvalt on hea vaadata, sest tüübi on kaasas Kroonikast kuni Õhtulehe märtsi numbriteni iga leht. Nii igaks juhuks. Vahepeal õnnestub Skipil oma viipekeelega eemale peletada ka üks masin, mis oleks meid võinud viia edasi.

Kerge eine tee ääres.

Kella kümneks õhtul oleme jõudnud Moskvast kõigest 90 kilomeetri kaugusele. Ehk umbes 40 km kõndimist. Talveriided sai maha jäetud ja see annab tunda. Külm tuul ja paari kraadine miinus teeb kehaga oma töö. Skipi näost on igatahes see suur hurraa kadunud. Kuigi ise olin sellise käiguga arvestanud siis ei oodanud, et see nii ruttu juhtub. Plaan Nižni Novgorodi kohalikega on igatahes selleks õhtuks luhtas. 22.10 peatub järsu pidurdamisega punane Lada. Sees istub nooremapoolne Igor. Algul selgub , et saame edasi 100 km eemal asuvasse linna, natukese aja möödudes aga on selge, et saamegi Nižni Novgorodi!

4. päev: Ilusate naiste puudujääk saab lahendatud

Sõit Igori ja punase Ladaga jätkub. Umbes poole ühe paiku peatab Igor auto, et teha väike uinak. See punane Lada on meie buss, elupäästja ja samas ka kodu. Meie väikesele rahakotile teeb see ainult head.

Uinak tehtud, asub Igor teele – ja juba mõne hetke pärast jääb ta rooli taha magama. Õnneks midagi ei juhtu ja ta teeb uuesti peatuse, et võtta unele lisa. Mulle sobib, sest võõras autos magada samal ajal, kui keegi sõidab, on väga nõme.
Skip ei lase elementaarsel viisakusel ennast segada ja magab nagu kodus. Peale teist uinakut ehk natuke enne nelja hommikul asume teele.
Vaevalt oleme teele saanud, kui meid peatab miilits. Meie dokumendid sobivad, aga Igor on neil jalus. Igoril lubatakse oma Ladas küll istuda, aga edasi sõit pole lubatud. Valitseb teadmatus. Igor kinniab, et asi on ok. Üle tunni ootamist ja meid lastakse minema!
Mis see põhjus lõpuks oli, ei tea.
Igor korjab kordamööda veel kaks hääletajat teelt peale. Kuna graafik on nihkes, siis juht kiirusega tagasi ei hoia ja kasvatab seda vahepeal 190 kilomeetrini tunnis.
Endiselt olen üllatunud teede hea olukorra üle

Üllatus, üllatus - juba ongi Kazan!

Selgub ka, et meie teekond lõpeb hoopis Kazanis. Kogu tee pikkuseks sinna Moskvast kõvasti üle 800 kilomeetri.
Kuigi enamus aja sajab vihma, siis Kazani lähedale jõudes ilm paraneb. Natuke enne kella ühte päeval oleme Kazani sissesõidul ja meie teed Igoriga lähevad lahku.
Linna on umbes 20 km ja meie juhiks saab teelt korjatud nii umbes 16 aastane noormees. Kuna kõik akud ja netiühendus on alguses null, leiame elupaiga selleks ööks alles natuke enne kuute õhtul. Esimene valitud hostel, mille Skip booking.com järgi valis ja mis pidanuks asuma kesklinnas, asub täielikus gettos. Põhimõtteliselt oli võimalik rentida mõne euro eest pinda vedrudel ja vaadet ei kuskile.
Lõpuks siiski leidsime uue koha ja õhtu saabudes olid ka hinnad langenud.
Hostel nimega Navigator asub üsnagi kesklinnas. Hind inimese kohata jagatud kümne inimese toas on kaks eurot näkku.

Ja toas oleme siiski ainult meie. Ilmselt on põhjuseks see, et Google Maps näitab hosteli kauguseks kesklinnast 12 km ja ka meie sattusime sinna juhuslikult. Hostel ise üsna puhas ja korralik.
Kazanis on kohalike sõnul umbes 1,3 miljonit inimest, pooled tatarlased, teine pool venelased. Mis aga elukallidust puudutab, siis kaubad on muutunud võrreldes Moskvaga odavamaks. Mitte palju, aga siiski. Kui eelnevalt tegi muret meile ka ilusate inimeste puudujääk Moskvas, siis see mure on Kazani näol unustatud ja kõik on nii nagu peab. Vahepeal sain Eestis teateid üleujutuste kohta Venemaal. Skip sellest veel ei tea, kuna paar kohta peaks ka meie teele sattuma. Kuna meie minekuni sinna on veel aega, ei hakka siin kohe jama külvama. Meie teekond peaks jätkuma kohe hommikul.

5.päev: Lahedad tatarlased ja Kamazi sünnilinn

Kazan tundus alguses selline igav, aga nüüd tagantjärgi, kui nägi ka natuke koledamat poolt, on asi täitsa põnev. Plaan on jõuda linna nimega Ufa. Nii umbes 1,1 miljonit inimest. Väike Eesti. Seal on ka juba teine ajavöönd ehk +2 tundi.
Esimese kahe tunni jooksul saame kahe auto peale ja kokku edasi ehk nii umbes 30 km kõigest. Natuke peale keskpäeva peatub Renault. Sees kolm naisterahvast. Roolis tütar, minu kõrval keskel juhi ema ja kolmas lihtsalt sõbranna. Teekond nendega kulgeb ca 300 km ja jõuame välja linna nimega Naberežnõje Tšelnõ.

Selle linna au ja uhkus ja edu lugu hoiab üleval Kamaz. Ilmselt meie vanem generatsioon teab seda automarki väga hästi. Linnas on umbes 510 000 elanikku ja enamus tatarlasted. Teepeal söödetakse meile sisse pelmeene ja joodetakse magu teed täis. Tegemist jällegi tatarlastega. Pean tunnistama , et väga lahe seltskond. Kingime pererahvale oma eelmiselt reisilt Marokost toodud ja selleks puhuks kaasas olevat argaaniaõli ja kõik kulgeb hästi!

Linna jõudes on kell umbes 17.00. Üsna ruttu tehakse meile selgeks, et edasiliikumiseks on kell palju ja meile seatakse valmis tagasihoidlik - aga sõbralik - tuba. Tekid padjad maha ja pesa missugune! Pool tundi hiljem on laual supp ja mitmed erinevad koogid eesotsas tatarlaste traditsioonilise koogiga (Nime suutsin kahjuks unustada, maitse aga püsib meeles). Peamiselt koosneb see riisist ja rosinatest. Peale kooki jõuab kätte teeaeg ja perenaine sirutab käed kapi kõrgemale riiulile, et otsida välja karp oma uhkeima serviisiga. Muide, nii meie autojuht, kui ka tema ema on elupõlised kraanajuhid. Mitte nende väikesed vaid ikka suured mida näeb vahest ka Tallinnas mõne uue kõrghoone ehitamisel paneele tõstmas. Meie söögiga liituvad veel 3aastane ja 8aastane peretütar. Perenaine ja peremees peavad ise kuskile minema ja meiega jääb perepoeg, kes teeb meile ümbruskonnas paaritunnise jalutuskäigu. Majast endas laiub vaade otse Kama jõele mille ees pikk promenaad kõige vajalikuga, et nautida ilusat suve, kui see ükskord saabub. Korter ise on viietoaline ja liseks juba kohatud seltskonnale elab seal ka vana-vanaema. Linnatiirult tagasi jõudes on jälle laud kaetud. Kui on, tuleb jagada ja lahkusega siin tagasi ei hoita. Julgen väita, et Eestis seda just sageli ei juhtu. Perenaine näitab kõigile meie paberile kribatud plaani läbi Venemaa sõita ja kõik arvavad, et oleme hullud - aga kiidavad ainult takka!

Kuhu homme? Kas Ufa, Jekaterinburg või hoopis Tšeljabinsk? Muidugi jääb võimalus, et tuleb taas mõni selline koht, mida veel ei tea. Ilmselt see otsus jääbki hommikut ootama!

6.päev: Paldiski sõpruslinn Ufa

Toas, kus me magasime, on parasjagu remont ja öösel on uks sulgunud. Loomulikult on selle ukse ainuke link teisel pool. Seega algas hommik kruvikeerajaga uksel nokitsedes ja MacGyveri tunnusmeloodiat ümisedes. Noorperenaine on enne meid juba lahkunud. Hommikuks on lauale sätitud koogid ja tee piimaga. Joon seda muide esimest korda elus, oleks ka ebaviisakas see järgi jätta. Ilmub lagedale Saša ehk Aleksander. Ma pole kindel kas saime õigesti aru, aga enamus lapsi on vist vanema proua lapsendatud. Välja arvatud noorperenaine ja kõige pisemad tüdrukud. Saša teeb meile linnas tunnise autotiiru ja viib vaatama Kamaz tehast, seeäjrel viskab meid linna serva, et teekond võiks jätkuda.

Suur plaan on jõuda Tšeljabinskisse, aga kui see ei peaks kohe õnnestuma, käib Ufa kah. Saame suhteliselt ruttu ühele autole.
Roolis on üsna vana mees ja ma pole kindel, kas ta ise saab üldse aru, kuhu läheb. Rääkimata sellest, kuhu meie läheme.
Järgmise kaubikuga saame aha Ufa linna välja. Kokku umbes 330 km. Me ei suuda jõuda üksmeelele, kas minna edasi või teha linnas peatus. Ootamatult on aeg liikunud kaks tundi edasi ja võtame otsuse paikseks jääda.
Üks viiest Ufa sõpruslinnast on muideks Paldiski. Teel siia ilmusid silmapiirile ka esimesed väiksemad nafta puurtornid. Saša väitis, et neist tuleb peamiselt küll solk. “ Aga Venemaale see sobib,"lisas ta muiates. Olles päev otsa söömata jõuame lõpuks kaubandusekeskusesse. Toit on väga odav. Kotti mahuvad nii vene kompvekid, halvaa, erinevad kuklid, lihapallid, juust, isegi Buratino limonaad välja. Pooleliitrine pudel maksis meie rahas 0,10 senti, kuidas saaks selle raha eest Buratiinost loobuda!? Kokku läks meie kaup maksma umbes 3,2 eurot. Arvutasime, et Eestis oleks meie kaup maksnud umbes 15 eurot.
Kauem piinelda ei taha ja mõnusad võileivad valmivad kohe ostukeskuse ees pinkidel.
Esimene amps on lihtsalt taevalik! Päeva parim hetk.
Siiski kripeldab, sest liikusime nii vähe edasi.

                        .