teisipäev, 31. jaanuar 2017
OSA 3! Teekond Ukrainasse - ilusad naised, odav alkohol, sõjapiirkonnad.
Kõrvalepõige Moldovasse, pakub uusi elamusi - ennekõike elamuste otsimisel - ent, tuleb vastu võtta raske otsus siiski koju tagasi pöörduda.
14.-15. päev. Kõrvalepõige Chisinausse (see on Moldovas).
Hommik. Mõned on minu ärkamise ajal juba jõudnud edasi liikuda ja järgijäänutega teeme ühise hommikusöögi. Edasi otsustan korraks Ukrainast välja põigata. Täpsemalt Moldovasse ja selle pealinna Chisinausse. Saan pileti mingisse kohta, mis pidavat olema Chisinau. Sõit kestab neli tundi, tee on jällegi üsna käänuline. Üsna suur osa ajast kulus ka piirikontrollile. See oli tihe ja korralik. Ka teeäärstetes linnades on näha soomukeid ja sõdurite punkreid. Bussijaamas olen natuke turris, sest wifit pole ja GPS on otsustanud töö lõpetada. Lõpuks juhatab mingi härra mind peatuseni ja kirjutab paberile kesklinna busside numbrid. Just ühele neist ka satun ja kõik tundub lõbus. Tegelikult on ka edaspidi lõbus - aga buss ei läinud siiski kesklinna. Pärast 45 minutit sõitu olen jõudnud mäe jalamile. Kesklinna asemel kattub kogu silmapiir viinamarjaistandusega. Viinamarjad mulle meeldivad seega kõik okei. Sõidan sama bussiga tagasi algusesse ja võtan paberil järgmise numbri ja proovin teist korda uuesti. Seekord on number paberil õige. Hostel on hea asukohaga, aga seni kõige s***m . Õhtu nagu ikka - jalutuskäik linnas ja väike drink. Vajun juba varakult unne. Kell kuus hommikul kaob uni iseenesest. Valin välja mõned pargid kirikud ja kohad mida külastada. Pole küll päris minu teema, aga vahest on mõnus kultuurne olla. Ka see riik on üsnagi odav. Muuuseas, mustalt töötavad inimesed teenivad siin 20 senti tunnis.16.-17.päev. Ajaloolise oru otsingud ja allaandmine
Otsustan pealinnast lahkuda. Seekord olen leidnud ühe ajaloolise oru nimega Old Orhei. Kuna olen tuvastanud seal ka mingid elamised, tundub hea mõte sinna seigelda ja loota, et keegi pakub ka öömaja. Enne käin läbi turult ja saan telefonile lõpuks uue aku. Bussijaamas saan teada, et täna Orheisse sel päeval bussi ei lähe. Tagasi linnapeale minnes loodan, et saan osta kasutatud ratta, millega ära vändata 60 km. Aga ei leia ühtegi. Isegi uusi pole. Üldse pole ratturitest siin haisugi.Lõpuks saan marsa peale, mis peaks mind edasi viima 14 kilomeetrit. Päev on palav ja hääletamine ei võta mitte kuidagi vedu. Jalad löövad all tuld.
Otsustan teelt kõrvale pöörata, et vahetada uus särk vanema kantud vastu, kuna tee on raske ja keha higistab. Just siis, kui olen saanud kompsu lahti pakkida ja särgi seljast võtta kuulen seljataga urinat. Kaks suurt koera on minu poole jooksmas. Löön vedelaks ja panen asjad ripakil jooksu. Uhhhhh! Õnneks üle suure tee nad ei järgne. Järgmised tund aega jalutan ülesmäge kuuma päikese käes ja avastan, et tänu koertele olen oma joogi kaotanud.
Piinarikas aga Orhei vajab nägemist. Lõpuks terendab eemal Lukoili tankla. Joogi ja snäkivarud saavad ruttu taastatud. Lõpuks saan autole, mis viib mind külla nimega Old Orhei. Vaikselt läheb hämaraks. Aga kauaoodatud orgu pole kusagil. Oleks nagu teinud vale pöörde, on ainult mets ja eemal mäed. Veekogu mis oli mu kaardile märgitud, oli ainult sissekasvanud tiik, mitte Old Orhei. Kuna kell pole veel palju, jalutan mõned tunnid tühjuses ringi, lootuses leida oma org. Väljas on täiesti must ja vanamees seal üleval ähvardab vihmaga. Kuna akud on lõppemas, otsustan võtta suuna suurele teele tagasi ja seal edasi Siroco poole. See on piirilinn enne tagasiminekut Ukrainasse. Valisin selle tee, kuna see oli uus ja eeldasin, et seda kasutatakse rohkem. Pea 1,5 tundi hiljem saan aru, et eksisin ja võtan suuna teele, mis on küll lagunenud, aga kus on natuke suurem liiklus.
Kell on 22.00. Saan asukohta vahetades umbes 10 minutiga peake. Kolm minutit peale autole pääsemist tabab asukohta ka äiksetorm. Autojuhi nimi on Andrei. Lisaks on autos veel tema 10aastane poeg, kes õnneks mõistab natuke keelt ja uurib, mis mul vaja. Üsna ruttu võetakse läbi telefoni liinile Andrei naine Monica. Telefon on kõlaril terve meie kahetunnise tee vältel . Monica rääkis väga head inglise keelt ja oli ühtlasi ka teistele tõlgiks. Töötas ta koolis õpetajana. Uuris, kas mul ka abi vaja ja ehk mul huvi, et nad mulle järgmisel päeval linna näitaks. Andrei viib mind otse hotelli ja kaupleb mulle ka hea hinna.
Olen hotelliga nõus, sest jalad täiesti läbi. Võtan hotelli kõrvalt veel paar siidrit ja koogi ning suubun tuppa. Kulgen hommikusse kohaliku siidri ja BBC uudiste najal. Vahelduseks on päris hea olla üksi oma toas. Olen nagu väike laps, magan oma suures voodis peaaegu igas asendis.
Hommikul kaarti sirvides saan teada, oli orust 4,5 km kaugusel. Hotell on selline Džingli hotelli moodi ja läks mulle maksma 22 eurot. Hommikusöögi ajal tuuakse lisaks toidule ka teade Andreilt "Kohtume kell 10.00 fuajees.”.
Ja kohal ongi Andrei koos naise ja kahe lapsega. Viivad mu linna peale. Räägime elust-olust, sööme koos lõunat ja siis nad peavad kahjuks töö tõttu lahkuma. Otsustan, et lahkun - aga kuhu täpselt, ei tea. Natuke on tüdimus peal.
18.-19. päev. Tagasi Ukrainasse. Ja rumal otsus osta pilet Varssavisse
Valin lõpuks bussi, mis viib mind linna nimega Chernvitsi. Ehk siis
tagasi Ukrainasse. Kuigi maa ei olnud pikk, sõidab buss pea viis tundi.
Kõik külad ja kolkad on läbi vaja käija. Tegelikult mulle see meeldib.
Näeb kohalikku elu ja siin on iga küla omaette nähtus. Olles tagasi
Ukrainas, olen valikuga väga rahul. Uus linn on mõnus, ilus ja väga
puhas. Ka hostel asub otse vanalinnas ja hind on kõigest neli eurot.
Hommikul lähen ostan bussi pileti järgmisse linna nimega Lviv. Seekord
saan öösõidu. Päev aga kulgeb kirikuid, erinevaid parke ja poode
külastades. Ega ei olegi väga midagi lisada. Selline väga ilus linn.
Kõik liiga paigas. Koht, kus teha vahepeatus, aga mitte seiklus.
Kolm nädalat saab täis
Hommik algab ühe mõnusa kohviku terrassil kohvi juues. Istun väljas
terrassil, rüüpan kohvi, teen selfie ja kriban mõtteid. Kell on alles
kuus läbi, aga kõik sagivad. Mõnus. Lugesin ükspäev kusagilt, et noorene
ei tohiks väga palju reisida. Nimelt ei pidavat elu selles eas veel
paigas olema. Kuna tööl on vahepeal toimunud mingi jama, siis see lugu
tuleb meelde ja närib mind. Kuigi algne plaan oli edasi jõuda Türki,
vähemalt päris alguses oli selline plaan, siis enam ei teagi, mida teha.
07:05 saan sõnumi vigases inglise keeles naiselt nimega Nastja. Teatab,
et saan tema poole ööseks jääda. Super. Jagab mulle juhised kätte ja
saame kokku. Nastja elab suures majas korteris. Selline poolteise toa
suurune korter. Kohale jõudes on valmis tehtud liha ja keedukartul
kastmega. Mõned tunni hiljem läheb Nastja tööle ja naaseb hommikul kell
kaheksa - ta töötas haiglas.
Päev kulgeb üsnagi rahulikult. Külastan turgu ja kohalikke kohvikuid.
Ülejäänud aeg läheb Skype nahka - püüan aru saada, mis töö juures
halvasti on. Hommik algab, kui Nastja koputab õlale ja kutsu sööma.
Röstsai, praemuna ja imeliselt valmistatud cafe latte. Ei saa kiitust
endale hoida ja selgitan ka Nastjale, et ilma kohvita pole hommikul
mõtet. Nastja selgitab, et töötas vahepeal lisaks ka kohvikus, sealt
need oskused. Koos me linna ei lähe, kuna ta on öösel jälle tööl. Istume
tunde rõdul silmitsedes linna ja rääkides elust ja jällegi poliitikast.
Otsustan õhtul edasi sõita.
Jõuan bussijaama umbes 20:30. Väljas üsna jahe juba ja sajab ka vihma ja
miskipärast teen väga rumala otsuse osta pileti Varssavisse. Jooksen
veel kähku poodi, et odavad suitsud ja viin kaasa osta. Panen klapid
pähe, muusika peale, et olla oma maailmas. Kell kaheksa hommikul olen
Varssavis. Väljas on kõigest kraad sooja. Miks ma sinna sõitsin!? Kuna
on pühapäev, on ka kõik kohad kinni. Jalutan linnas lootes leida koht,
kust saaks jope või midagi sooja osta. Lõpuks pääsen ligi New Yorkeile
ja ostan jope, mis enamvähem sobib. Kuigi Poola on üks mu lemmikuid
riike, otsustan edasi koju sõita. Pealegi see külm on tappev. Edasi
kulgeb sõit hommikuni Riiga ja sealt juba Eestisse ja sealt edasi tööle
Rootsi.
Uued lood varsti tulekul. Tahad meiega koos seigelda? Vòi abi reisi planeerimisel? Vòta meiega julgelt ùhendust ( contact us).
seiklejad1@gmail.com
instagram: extreme_traveling ( Travellers From Estonia).
OSA 2! Teekond Ukrainasse - ilusad naised, odav alkohol, sõjapiirkonnad.
Armastus esimesest silmapilgust on olemas - nagu ka nelja triibuga dressipükstes ja hambuni relvastatud mehed.
7. päev. Hirm on üle läinud
Hommik !!! Otsustan, et peaks hostelist lahkuma. Esmalt telefonid laadima, seejärel naudin tasuta kohvi ja suupisteid. Otsustan, et vaatan kähku ümbruse üle. Saan teate ühelt naiselt Donetskist, et saab mind majutada nii kaua, kui vaja. Kirja lõpus mainib ,et ma ei pruugi sinna linna pääseda , kui pole valitsuse luba. Sama rääkis ka hostelis asuv noormees. Olles nüüd hostelist väljas ka valges ei jää muud üle, kui enda üle naerda. Asume üsna suure peatee ääres kõrvuti jõega. Tundub, et sain eile kultuurishoki ja kakasin ennast täis. Sai lihtsalt valitud kõige hullem tee. Hirm on üle läinud, otsustan üheks päevaks veel jääda. Aga jah siiski on see erinev Kiievist ja ka muust Euroopast. Aga inimesed on sõbralikud. Päev kulgeb lihtsalt ringi kõmpides ja õhtu lõpeb traditsioonilise viinakokteiliga.
8.-10.päev. Öös on asju.
11:00 ja asun bussijaama otsima. Olen kolm tundi kõmpinud ja saan enda peale vihaseks, sest komps õlal on häirivalt raske. Pärast mitut tundi jalutamist leian bussijaama. Kuna mul on kohaliku keelega tõsiseid raskusi, märkan, et minu seljataha on tekkinud hulk inimesi ostmaks piletit. Lõpuks leidub üks kohalik paar, kes aitab sotid selgeks teha. Aga rõõmustada ei saa kahjuks! Saan teada , et bussiliiklust mingil teadmata põhjusel Donetski vahet lähipäevil ei ole. Olen otsustanud võtta suuna otse Krimmi ja kohalikud soovitavad osta pileti linna nimega Chonhar. Asub see Krimmi poolsaare alguses ja sõit sinna
kestab 9 tundi. Fucking seiklus. Seal asub piiripunkt ja peaks selguma minu saatus: kas pääsen keelatud riiki, mind saadetakse tagasi, saab minust piiririkkuja. Tegelikult oleks vist kõige hullem, kui jäetakse lihtsalt sinna. Jõuan kohale öösel 03:30. Seal ei tohiks kaarti vaadates midagi muud ka asuda. Natuke maad eemal peaks olema alev 1230 elanikuga. Pean tunnistama ,et peas käis ka korra mõte s***a see seiklus, lähen otse Odessase! Aga ei, mis seiklus see oleks kui kohe alla annan. Istun bussijaamas kell on 17.50 ja poole tunni pärast see algab. See on lihtsalt ajuvaba, kui ilusad naised siin on! Juttude järgi pidavat parimad olema Odessas, aga mina jumaldan neid juba siin.
KUI mul LUBATAKS kõik naised koju viia, kes silma jäävad siis muu maailm tõlgendaks seda, kui küüditamist. Sõit algab ja saab kohe väga meeldiva alguse . Mulle tutvustab ennast minu pinginaaber bussis. Tarja nimeks. Perekonnanimi tähendas tõlkes igatahes Kirss. Vapustav, kui armas ta on . Pärast paari lauset ja tapvat naeratust hakkan uskuma armastusse esimesest silmapilgust. Sõit bussis oleks võinud olla pikem. Oleksin nõus sinna bussi sisse kolima. Iga tema naeratus on siiani meeles, samuti liigutused ja attitude. LIHTSALT NII ARMAS. Õpetas mulle kohalikus keeles sõnu ja mina talle omakorda meie keeles ja jagas isegi oma toitu. Töötab ta joogaõpetajana. Pean tunnistama ,et vahepeal, kui ta magas, siis mina lihtsalt vaatasin teda. Nii loomulik ja armas. Piiripunkt Krimmiga on nagu mingis põgenike filmis, kus kõik visatakse keset ööd bussist saatuse hooleks. Edasi tuleb minna 5 km piiratud alas jala, ümber hulganisti sõdureid. Just seal vahepealses alas minu unelm ka otsa sai. Kui esimesest kontrollist rääkis mind tüdruk läbi, siis natuke maad edasi ühe tara juures minu seiklus lõppes. Kindel STOP ja oligi kõik. Kiired hüvastijätu-jutud, kallistused - ja juba meid eraldatigi. Mõlemapoolne huvi uuesti oli kohtuda ja sain ka kontakti.
Justkui filmis: On öö-kõrged prozektorid näitavad valgust igas suunas, ümberringi on automaatides sõdurid ja meid eraldatakse vastu meie tahtmist. Liikudes tagasi esimese tara suunas haarab mul õlast sõdurimaskis mees ja tema kõrval veel teinegi selline. Ma ei saanud aru mida nad ajavad, aga sain aru, et heas tujus nad pole. Mõni hetk hiljem võtavad mult telefoni küljest aku ja juhatavad mind esimese tarani. WTF. Akust savi, aga nüüd on kustunud kõik kontaktid. Koos akuga kadus ka lootus näha uuesti Tarjat. Seega üksi kest Krimmi ööd ja ei saa isegi pildistada. Buss jõudis ka varem, mis tähendab, et hommikuni on väga pikk aeg. 01:15 sisenen tanklasse. See on hetkel küll suletud, aga mul lubatakse seal olla, kui magama ei jää. Sees on üks mees töötaja ja Ukraina sõdur. Iga natukese aja tagant käivad seal sõdurid viina ostmas. Ma ei tea, mida nad seletavad aga iga kord näitab tanklas olev sõdur minule ja kõik naeravad. Ainuke millest ma aru sain oli, et lollakas . Umbes kaks tundi tundi hiljem istub sõdur minu kõrvale , pakub sihvkasid ja kukub lobisema. Mina lobisen vastu ilma, et üksteisest arugi saaks.
Tema naerab ja naeran ka siis igaks juhuks. Tankla-mees jagab natuke inglise keelt aga ei ole eriti jutukas. Küll aga palus kõik telefonid peidus hoida. Väidetavalt oli mõne päeva eest üks kodanik, kes seal tara juures telefoniga vehkis,elektrirelvaga maha võetud. Mõtlen, et elan pimeduse üle seal ja asun teele. Joon une peletamiseks ohtralt kohvi, et mitte magama jääda. On juba 04.45 hommikul ja piiril tärkab elu. Nagu maa alt ilmuvad välja tatarlased ja korralik äri pea mitte millestki läheb käima. Kohalikud teevad selgeks, et buss tagasi läheb 12 tunni pärast ja seda oli vastik kuulda. Seda on liiga palju mulle, sest unega on kohapeal passides raske võidelda. Komps selga ja asun ühes kindlas suunas teele. Oojaaaaaaaa! See tee on väga põnev. Olles tunde juba jalutanud kuulen kuidas keegi karjub turak-turak-turak, no ega ma rohkemasti aru saanud ka. Järsku märkan võsas maskeeritud ja mustaks värvitud sõdureid . Seisatan, et neid vaadata, aga tema jälle karjub ja viipab käega suunas, kuhu olin minemas. Veel mõned tunnid jalutamist ja jälle sama kisa. Sel hetkel ei ole jutt mõnest sõdurist, vaid tunnen, et olen keset sõjatandrit sattunud. Pikad kaevikud, kuulipildujad, betoonist punkrid, soomukid kõik erinevalt maskeeritud. Olles natuke jalutanud, jõuan kohta, kus pole enam tavalised sõdurid, vaid nelja triibuga adi-dressides relvastatud tüübid. Esimene hetk sellel rajal, kui on väike hirm. Kõnnin lihtsalt kiirga mööda ja õnneks mingit jama ei teki. Lõpuks leian bussipeatuse milles seisab üks vanem proua. Püüan talle kõiksugu liigutuste ja häälitsustega selgeks teha, mida mul vaja. Lõpuks ta häälitseb vastu “tšuhh-tšuhh!”. Olime lõpuks leidnud ühise keele. Tädi ei oota mitte bussi, vaid talle tuleb järgi auto. Punane Žiguli. Mees roolis oli nagu vana hea Valdur meile tuntud sarjast. Imelik, mida see tädi seal keset tühermaad tegi. Liigume edasi 35 km eemale asuvasse linna või pigem siiski külla. Minu ainuke lootus on jõuda linna nimega Kherson, sest sealt peaks saama paberi millega saab Krimmi siseneda. Tean, et Tarja asub linnas nimega Simferopol. Kuigi ta elab ja töötab seal, olid kõik ta sugulased siiski Dnipropetrovskis ja tema sõnul seal tsiviilidel ohtlik pole. Koht, kuhu tädike mind tõi, on väike aga rahvast on palju. Linn on väga puhas, aga hästi vanaaegne. Huvitav on see, et linnas on lisaks kirikule korralik mošee. Kõik inimesed kummardavad toda kullast hammastega tädi, justkui oleks ta siin külavanem või midagi. Raudtee on Ukrainas popp. Kuigi küla on tilluke, on raudteejaam hiiglaslik ja kullatud. Ja tundub , et olen pääsenud. Aga jama on see, et siit kaugliine ei välju. Tädi selgitab lõpuks välja, et bussiga peaks saama mulle sobivasse linna. Näitab mulle suuna kätte, et seal on maja, kus suurelt kiri autobussijaam. Bussini on vähe aega, aga ma ei suuda seda kuidagi leida. Viis minutit enne bussi teatab mulle üks kohalik taat, et jah see sama katusealune ongi bussijaam. Olen hämmingus, aga õnnelik . Mis eriti huvitav, et seal oli isegi wifi. Muljetavaldav.
Lõpuks peatub pisike buss, mis peaks viima Khersoni. Kell on 16.00. Buss peaks sõitma viis tundi, aga sõidab hoopis kaheksa. Buss on rahvast täis, aga minu pilgud on võitnud minust paar rida eespool istuv napis riides tütarlaps. Kuna buss on liialt täis ei julge magama jääda, et mitte asjadelt pilku lasta. Võitlus käib kõrvuti une ja januga. Ka kõht on tühi, aga kotis ainult küpsised, mis pole eriti head janukustutajad. Südaööks olen kohal. Aga kus? Igatahes mitte Khersonis.
Koht on küll sarnase nimega, aga mitte Kherson. Ühtegi majutus asutust ei suuda ka tuvastada. Märkamatult on jõudnud kätte uus päev ja mina jõlgun kuskil p***s oma spordikotiga. Nii tühi tunne on, et isegi paha tuju pole. Maandun mingisse kohvikusse, ilgelt nõukaaegne. Küsin härralt leti taga hotelli järele. Da-da-da! Ta jagab kiirelt mulle koordinaadid kätte, viibates käega, nagu peaks kaks korda paremale keerama ja olengi kohal.
Umbes kolm tundi hiljem olen keeranud kõikides võimalikest tänavatelt paremale ja vasakule, aga ei midagi. Otsustan sinna kohvikusse tagasi minna. Meenutab Uku kohvikut Pärnus, ainult natuke hullem. Seekord näitan nagu laps tehes käega liigutusi, et tahan kuskil magada. Mehike näitab mulle baari tagumises asuvat tugitooli. Super! Viskan ennast maha ja tunnen, et olen midagi saavutanud.
04.00 hommikul otsustan liikuma hakata. Esimene auto tuleb 06. 00 ja võtab ka kohe peale. Aga sõit kestab kõigest 15 minutit, sest härra keeras ära kuskile metsateele. Pilve tagant ilmuvad lõpuks esimesed päikesekiired. Mmmm mõnus. Tegelikult oli kraadide poolest ka enne soe aga mul oli küll. Ilmselt oli see magamatusest. Pärast tundi jalutamist võtab mind peale üks noor pere, kes viib mind peatusesse . Peatus on jälle keset tühermaad, aga ehk siit siis Kherson. Ainuke asi mida see noor pere unustas mainida või nad ei teadnud, oli see, et buss tuleb alles kolme ja poole tunni pärast. Milline loll! Ma ei ostnud kohvikust kaasa ka juua vaid ostsin ühe tee, mis muidugi nüüdseks ammu otsas. Otsustan edasi jalutada. 10: 45 tuleb buss, viipan käega. 18:20 olen Khersonis. Kuna asutused on kinni, valin kõige ilusama hotelli, et ehk seal targemad inimesed ja oskavad aidata. Härra teeb mõned kõned ja selgitab , et mulle vajaliku paberi hankimine võtab vähemalt 10päeva. Pomisen endamisi kõik vene keelsed roppused, mida tean. No tra mida ......... . Ei ole niiiiii. Aga on. Otsustan loobuda. Ajan Eestis asjad korda ja tulen uue tiiruga. Ei taha sellest linnast midagi teada enam. Otsustan, et võtan suuna Odessa poole. Kuna täna enam ühtegi bussi ei lähe ja esimene buss läheb kell neli hommikul, otsustan seni ringi kooserdada. Hostelit ei julgenud võtta kartes, et magan kella neljase bussi maha.
Kõnnin vist juba magades.
7. päev. Hirm on üle läinud
Hommik !!! Otsustan, et peaks hostelist lahkuma. Esmalt telefonid laadima, seejärel naudin tasuta kohvi ja suupisteid. Otsustan, et vaatan kähku ümbruse üle. Saan teate ühelt naiselt Donetskist, et saab mind majutada nii kaua, kui vaja. Kirja lõpus mainib ,et ma ei pruugi sinna linna pääseda , kui pole valitsuse luba. Sama rääkis ka hostelis asuv noormees. Olles nüüd hostelist väljas ka valges ei jää muud üle, kui enda üle naerda. Asume üsna suure peatee ääres kõrvuti jõega. Tundub, et sain eile kultuurishoki ja kakasin ennast täis. Sai lihtsalt valitud kõige hullem tee. Hirm on üle läinud, otsustan üheks päevaks veel jääda. Aga jah siiski on see erinev Kiievist ja ka muust Euroopast. Aga inimesed on sõbralikud. Päev kulgeb lihtsalt ringi kõmpides ja õhtu lõpeb traditsioonilise viinakokteiliga.
8.-10.päev. Öös on asju.
11:00 ja asun bussijaama otsima. Olen kolm tundi kõmpinud ja saan enda peale vihaseks, sest komps õlal on häirivalt raske. Pärast mitut tundi jalutamist leian bussijaama. Kuna mul on kohaliku keelega tõsiseid raskusi, märkan, et minu seljataha on tekkinud hulk inimesi ostmaks piletit. Lõpuks leidub üks kohalik paar, kes aitab sotid selgeks teha. Aga rõõmustada ei saa kahjuks! Saan teada , et bussiliiklust mingil teadmata põhjusel Donetski vahet lähipäevil ei ole. Olen otsustanud võtta suuna otse Krimmi ja kohalikud soovitavad osta pileti linna nimega Chonhar. Asub see Krimmi poolsaare alguses ja sõit sinna
kestab 9 tundi. Fucking seiklus. Seal asub piiripunkt ja peaks selguma minu saatus: kas pääsen keelatud riiki, mind saadetakse tagasi, saab minust piiririkkuja. Tegelikult oleks vist kõige hullem, kui jäetakse lihtsalt sinna. Jõuan kohale öösel 03:30. Seal ei tohiks kaarti vaadates midagi muud ka asuda. Natuke maad eemal peaks olema alev 1230 elanikuga. Pean tunnistama ,et peas käis ka korra mõte s***a see seiklus, lähen otse Odessase! Aga ei, mis seiklus see oleks kui kohe alla annan. Istun bussijaamas kell on 17.50 ja poole tunni pärast see algab. See on lihtsalt ajuvaba, kui ilusad naised siin on! Juttude järgi pidavat parimad olema Odessas, aga mina jumaldan neid juba siin.
KUI mul LUBATAKS kõik naised koju viia, kes silma jäävad siis muu maailm tõlgendaks seda, kui küüditamist. Sõit algab ja saab kohe väga meeldiva alguse . Mulle tutvustab ennast minu pinginaaber bussis. Tarja nimeks. Perekonnanimi tähendas tõlkes igatahes Kirss. Vapustav, kui armas ta on . Pärast paari lauset ja tapvat naeratust hakkan uskuma armastusse esimesest silmapilgust. Sõit bussis oleks võinud olla pikem. Oleksin nõus sinna bussi sisse kolima. Iga tema naeratus on siiani meeles, samuti liigutused ja attitude. LIHTSALT NII ARMAS. Õpetas mulle kohalikus keeles sõnu ja mina talle omakorda meie keeles ja jagas isegi oma toitu. Töötab ta joogaõpetajana. Pean tunnistama ,et vahepeal, kui ta magas, siis mina lihtsalt vaatasin teda. Nii loomulik ja armas. Piiripunkt Krimmiga on nagu mingis põgenike filmis, kus kõik visatakse keset ööd bussist saatuse hooleks. Edasi tuleb minna 5 km piiratud alas jala, ümber hulganisti sõdureid. Just seal vahepealses alas minu unelm ka otsa sai. Kui esimesest kontrollist rääkis mind tüdruk läbi, siis natuke maad edasi ühe tara juures minu seiklus lõppes. Kindel STOP ja oligi kõik. Kiired hüvastijätu-jutud, kallistused - ja juba meid eraldatigi. Mõlemapoolne huvi uuesti oli kohtuda ja sain ka kontakti.
Justkui filmis: On öö-kõrged prozektorid näitavad valgust igas suunas, ümberringi on automaatides sõdurid ja meid eraldatakse vastu meie tahtmist. Liikudes tagasi esimese tara suunas haarab mul õlast sõdurimaskis mees ja tema kõrval veel teinegi selline. Ma ei saanud aru mida nad ajavad, aga sain aru, et heas tujus nad pole. Mõni hetk hiljem võtavad mult telefoni küljest aku ja juhatavad mind esimese tarani. WTF. Akust savi, aga nüüd on kustunud kõik kontaktid. Koos akuga kadus ka lootus näha uuesti Tarjat. Seega üksi kest Krimmi ööd ja ei saa isegi pildistada. Buss jõudis ka varem, mis tähendab, et hommikuni on väga pikk aeg. 01:15 sisenen tanklasse. See on hetkel küll suletud, aga mul lubatakse seal olla, kui magama ei jää. Sees on üks mees töötaja ja Ukraina sõdur. Iga natukese aja tagant käivad seal sõdurid viina ostmas. Ma ei tea, mida nad seletavad aga iga kord näitab tanklas olev sõdur minule ja kõik naeravad. Ainuke millest ma aru sain oli, et lollakas . Umbes kaks tundi tundi hiljem istub sõdur minu kõrvale , pakub sihvkasid ja kukub lobisema. Mina lobisen vastu ilma, et üksteisest arugi saaks.
Tema naerab ja naeran ka siis igaks juhuks. Tankla-mees jagab natuke inglise keelt aga ei ole eriti jutukas. Küll aga palus kõik telefonid peidus hoida. Väidetavalt oli mõne päeva eest üks kodanik, kes seal tara juures telefoniga vehkis,elektrirelvaga maha võetud. Mõtlen, et elan pimeduse üle seal ja asun teele. Joon une peletamiseks ohtralt kohvi, et mitte magama jääda. On juba 04.45 hommikul ja piiril tärkab elu. Nagu maa alt ilmuvad välja tatarlased ja korralik äri pea mitte millestki läheb käima. Kohalikud teevad selgeks, et buss tagasi läheb 12 tunni pärast ja seda oli vastik kuulda. Seda on liiga palju mulle, sest unega on kohapeal passides raske võidelda. Komps selga ja asun ühes kindlas suunas teele. Oojaaaaaaaa! See tee on väga põnev. Olles tunde juba jalutanud kuulen kuidas keegi karjub turak-turak-turak, no ega ma rohkemasti aru saanud ka. Järsku märkan võsas maskeeritud ja mustaks värvitud sõdureid . Seisatan, et neid vaadata, aga tema jälle karjub ja viipab käega suunas, kuhu olin minemas. Veel mõned tunnid jalutamist ja jälle sama kisa. Sel hetkel ei ole jutt mõnest sõdurist, vaid tunnen, et olen keset sõjatandrit sattunud. Pikad kaevikud, kuulipildujad, betoonist punkrid, soomukid kõik erinevalt maskeeritud. Olles natuke jalutanud, jõuan kohta, kus pole enam tavalised sõdurid, vaid nelja triibuga adi-dressides relvastatud tüübid. Esimene hetk sellel rajal, kui on väike hirm. Kõnnin lihtsalt kiirga mööda ja õnneks mingit jama ei teki. Lõpuks leian bussipeatuse milles seisab üks vanem proua. Püüan talle kõiksugu liigutuste ja häälitsustega selgeks teha, mida mul vaja. Lõpuks ta häälitseb vastu “tšuhh-tšuhh!”. Olime lõpuks leidnud ühise keele. Tädi ei oota mitte bussi, vaid talle tuleb järgi auto. Punane Žiguli. Mees roolis oli nagu vana hea Valdur meile tuntud sarjast. Imelik, mida see tädi seal keset tühermaad tegi. Liigume edasi 35 km eemale asuvasse linna või pigem siiski külla. Minu ainuke lootus on jõuda linna nimega Kherson, sest sealt peaks saama paberi millega saab Krimmi siseneda. Tean, et Tarja asub linnas nimega Simferopol. Kuigi ta elab ja töötab seal, olid kõik ta sugulased siiski Dnipropetrovskis ja tema sõnul seal tsiviilidel ohtlik pole. Koht, kuhu tädike mind tõi, on väike aga rahvast on palju. Linn on väga puhas, aga hästi vanaaegne. Huvitav on see, et linnas on lisaks kirikule korralik mošee. Kõik inimesed kummardavad toda kullast hammastega tädi, justkui oleks ta siin külavanem või midagi. Raudtee on Ukrainas popp. Kuigi küla on tilluke, on raudteejaam hiiglaslik ja kullatud. Ja tundub , et olen pääsenud. Aga jama on see, et siit kaugliine ei välju. Tädi selgitab lõpuks välja, et bussiga peaks saama mulle sobivasse linna. Näitab mulle suuna kätte, et seal on maja, kus suurelt kiri autobussijaam. Bussini on vähe aega, aga ma ei suuda seda kuidagi leida. Viis minutit enne bussi teatab mulle üks kohalik taat, et jah see sama katusealune ongi bussijaam. Olen hämmingus, aga õnnelik . Mis eriti huvitav, et seal oli isegi wifi. Muljetavaldav.
Lõpuks peatub pisike buss, mis peaks viima Khersoni. Kell on 16.00. Buss peaks sõitma viis tundi, aga sõidab hoopis kaheksa. Buss on rahvast täis, aga minu pilgud on võitnud minust paar rida eespool istuv napis riides tütarlaps. Kuna buss on liialt täis ei julge magama jääda, et mitte asjadelt pilku lasta. Võitlus käib kõrvuti une ja januga. Ka kõht on tühi, aga kotis ainult küpsised, mis pole eriti head janukustutajad. Südaööks olen kohal. Aga kus? Igatahes mitte Khersonis.
Koht on küll sarnase nimega, aga mitte Kherson. Ühtegi majutus asutust ei suuda ka tuvastada. Märkamatult on jõudnud kätte uus päev ja mina jõlgun kuskil p***s oma spordikotiga. Nii tühi tunne on, et isegi paha tuju pole. Maandun mingisse kohvikusse, ilgelt nõukaaegne. Küsin härralt leti taga hotelli järele. Da-da-da! Ta jagab kiirelt mulle koordinaadid kätte, viibates käega, nagu peaks kaks korda paremale keerama ja olengi kohal.
Umbes kolm tundi hiljem olen keeranud kõikides võimalikest tänavatelt paremale ja vasakule, aga ei midagi. Otsustan sinna kohvikusse tagasi minna. Meenutab Uku kohvikut Pärnus, ainult natuke hullem. Seekord näitan nagu laps tehes käega liigutusi, et tahan kuskil magada. Mehike näitab mulle baari tagumises asuvat tugitooli. Super! Viskan ennast maha ja tunnen, et olen midagi saavutanud.
04.00 hommikul otsustan liikuma hakata. Esimene auto tuleb 06. 00 ja võtab ka kohe peale. Aga sõit kestab kõigest 15 minutit, sest härra keeras ära kuskile metsateele. Pilve tagant ilmuvad lõpuks esimesed päikesekiired. Mmmm mõnus. Tegelikult oli kraadide poolest ka enne soe aga mul oli küll. Ilmselt oli see magamatusest. Pärast tundi jalutamist võtab mind peale üks noor pere, kes viib mind peatusesse . Peatus on jälle keset tühermaad, aga ehk siit siis Kherson. Ainuke asi mida see noor pere unustas mainida või nad ei teadnud, oli see, et buss tuleb alles kolme ja poole tunni pärast. Milline loll! Ma ei ostnud kohvikust kaasa ka juua vaid ostsin ühe tee, mis muidugi nüüdseks ammu otsas. Otsustan edasi jalutada. 10: 45 tuleb buss, viipan käega. 18:20 olen Khersonis. Kuna asutused on kinni, valin kõige ilusama hotelli, et ehk seal targemad inimesed ja oskavad aidata. Härra teeb mõned kõned ja selgitab , et mulle vajaliku paberi hankimine võtab vähemalt 10päeva. Pomisen endamisi kõik vene keelsed roppused, mida tean. No tra mida ......... . Ei ole niiiiii. Aga on. Otsustan loobuda. Ajan Eestis asjad korda ja tulen uue tiiruga. Ei taha sellest linnast midagi teada enam. Otsustan, et võtan suuna Odessa poole. Kuna täna enam ühtegi bussi ei lähe ja esimene buss läheb kell neli hommikul, otsustan seni ringi kooserdada. Hostelit ei julgenud võtta kartes, et magan kella neljase bussi maha.
11.-13. päev. Paradiisi pole. Naised on siiski ilusad, nagu lubatud
Kõnnin vist juba magades.
Tee Odessani, kui see lõpuks algab, on
jube. Tundub, nagu oleks bussijuhul jube kiire ja sõidustiil on ohtlik.
Ei ole ainult nii, et ainult mind häirib - on juba mitmeid reisijaid,
kes lärmi teinud tema sõidustiili pärast. Tegelikult on selline stiil
siin igal pool. Olengi kohal kell on 08.00 hommikul. Ilm on ilus ja
väljas on +27. Ärritun, sest ootasin mingit Türgi kuurordi laadset kohta, aga bussijaam
on täielik ghetto. Õnneks on bussijaamas wifi. Otsustan kompsu maha
visata ja teha päeva esimese kohvi, millele järgneb kohe siider. No see
oli lihtsalt sama hinnaga. Selgub, et ilusaim rajoon on 5,7 km kaugusel.
Otsustan sinna jalutada. Teekond on ghettolik aga äge. Kuigi kohalikud
on sõbralikud ja abivalmis. Tundub, et olen ainuke turist. Vähemalt
selles rajoonis. Kuigi oodatud paradiisi pole, olen rahunenud ja rahul.
Naised on siiski ilusad, nagu lubatud. Lõpuks jõuan hostelisse. Jällegi väga mõnus ja puhas. Hind viis eurot.
Esimese asjana torman pesema. Soojale veele eelneb jääkülm karastus, et
und peletada. Magamise asemel otsustan siiski minna linnaga tutvuma, et
lahendada mõistatus, miks need turistid siia siiski tulevad. Külastan
vanalinna ja teen mõned napsud. Siin lihtsalt peab väljas sööma ja
jooma, kuna kõik on nii odav. Mis Eestist erinev on see, et viisakas on
jätta siiski jotsi. Ei ole seda kahju teha. Peaasi, et seda kommet
Eestisse kaasa ei vii. Linn on tore ja puha, aga mitte mulle. Kõik
tundub kuidagi liiga paigas olevat. Kui telekast on jäänud mulje, et
igal pool on ilus ja puhas, siis tegelikkus on turistide jaoks lihtsalt
üks lapike. Ongi selline turistikas. Olles linnaga tutvunud jõuan tagasi
hostelisse ja otsustan teha uinaku. Vaevu olen silma kinni saanud, kui
tuba sajab rahvast täis. Tuba on mõeldud kuuele ja kõik on siin toas
turistid. Kaks neiut Šveitsist, neiu ja noormees Ungarist ja üks
noormees Prantsusmaalt. Teeme ka ühise plaani võtta poest odavad viinad,
ennast täis juua ja homne päev elule alla anda :). Kõik kulgeb nagu
plaanitud. Kõige huvitavam tegelane on too mees Prantsusmaal. Tema ei
reisi niisama tühja. Nimelt on ta muusik, kes reisib ringi, et
inspiratsiooni saada. Ta laulab ainult kohtadest, kus käib ja sellest,
mida ta näeb. Hommikul on kõigil on paha olla ja suundume randa. Esmalt
segavad neiud suurtesse Coca Cola pudelisse kaasa järgi jäänud
viinakokteilid, et tuju ei langeks. Muusikul on kaasas pill, et tuju ei
langeks. Sellises sumisevas toonis me ka järgmisse päeva jõudsime.
Teekond Ukrainasse - ilusad naised, odav alkohol, sõjapiirkonnad. I osa
Ulja seikleja teekond Tallinnast Ukrainat avastama, pea ideid täis ja taskud üsna tühjad.
1. päev. Sõit võib alata!
Päev algab asjade pakkimisega. Külastan parimat sõbrannat Sandrat. Krõbesaiad söödud, salajutud aetud, pakib Sandra mulle kaasa ka supi ja asun bussijaama liikuma. Enne bussile minekut teen veel kõne paarile väga tähtsale sõbrannale. Ah, et kuhu ma lähen? Kui Palestiinast õnnestus mul tagasi jõuda ja unistuste koht Iraak on hetkel liiga kaugel, olen võtnud suuna Ukrainasse. Ilusad naised, odav alkohol - aga peamine huvi on siiski sõjapiirkond. Lootus on külastada Krimmi poolsaart. Kell näitab täpselt 22:30, asukoht Tallinna bussijaam ja sõit võib alata. Tallinn-Vilnius. Nii umbes kaheksa tundi ja peaks kohal olema. Ja nii see seiklus algab.
2. päev. “Luksuslik” Vilnius ja Meistrite Liiga mäng Ukraina moodi
Hommik, kell on 06:42 ja asukohaks Vilniuse bussijaam. Pool tundi tagasi oli veel väga võimas vihm ja äike. Kartsin, et reis saab halva alguse, aga jaama jõudes oli kõik okei. Võtan suuna juba varasemast tuttava McDonaldsi poole, sest lend väljub alles 18.30. Ostan kohvi ja asun laua taga unistama. Järsku koputab keegi õlale ja kohmetun. Kõigest teenindaja! Tuletas meelde, et see koht ei ole magamiseks! 14.30 jõuan lennujaama. Esimese asjana broneerin endale invatualeti. Et ikka hambad pestud ja väike hooldus ka tehtud oleks. Seljakotiränduri jaoks on invatualett justkui luksuslik vannituba. Mõnus. Ongi pardale minek. Enne, kui peale saan, pean loovutama mõned Vana Tallinnad, mida liiast kaasa sai. Õnneks sain aknaaluse istme ja on vähemalt, mida vaadata. Olles 20 minutit õhus olnud, tuleb teade, et turbulentsi tõttu kahjuks toitu ei serveerita. Küll aga jagatakse tasuta kohvi ja pähkleid. Pähklid on perfektsed mu suveniirjoogi kõrvale. Mida oodata, ma ei tea. Kui kellegi käest midagi eelnevalt uurida tahtsin, tegid kõik reisi maha ja pidasid mind rumalaks. Olengi kohal…
Süda teeb natuke kiiremaid liigutusi ja sisse tuleb esimene imelik tunne. Kuhu lähen või kus ööbin - veel ei tea. Lennujaamast välja jalutades tekib tunne nagu oleksin sattunud Türki. Täiesti teistsugune kliima võrreldes sügisese Eestiga: väljas on 29 soojakraadi.
Ka raha soovitan vahetada Ukrainas, mitte Eestis, sest siin sind ei röövita.
Lennujaama ees peatus troll, mis viis viis üsnagi Maidani väljaku lähedale. Pileti hind vaid 12 euro senti! Lõpuks leian hosteli, öö hind oli 3,8 eurot. Hostel on üsna korralik ja personal meeldiv. Pool tundi hiljem olen juba saanud tuttavaks kohalikega, kes kutsuvad mu jalkat vaatama. Saades teada, et on meistrite liiga kohtumine kohaliku Dünamo ja Portugali FC Porto vahel, ei lase ma kaua kaubelda. Tunnen ennast nagu Green Steet Holiganis.
Liigume oma satsiga metroo suunas ja siis staadionile. Esimene asi, mis mul teha paluti, oli soetada midagi kohaliku klubi embleemiga. Probleemide vältimiseks.
Hetk hiljem leiab aset esimene kaklus. Tappa saab kohalik mees, kes fännide pahameeleks julges müüa Porto fännisalle. Politsei on ennast samuti näitamas. Kõik nurgad on täis patrulle, lisaks neid toetamas veel eriüksus. Külastada Meistrite Liiga mängu on olnud üks mu unistus ja see sai kuidagi ootamatult teoks. Pilet mängule oli vaid seitse eurot. Eesti amatööride liiga peaks oma piletihindu häbenema.
Olen nagu väike laps, naeran ja tunnen ennast koduselt. Et massi paremini sulanduda ( 75 000 inimest) laulan fännidega kaasa. Laulan küll nii neile kui ka endale arusaamatus keeles aga see polegi ju tähtis! Tähtis on feeling! Õhtu lõpeb hosteli eest baaris. Kõik šotid 99 senti.
3.-5 päev. Kohting Jelenaga
Just nii nagu lõppes eelmise päeva kirjeldus, see päev lõppeski. Leian
uue hosteli. Hind uues kohas 3,1 eurot ja asukoht Maidanile, ukrainlaste
Iseseisvuse väljakule, lähemal.
Ilmad on müstilised. Kodune vihm ja külm on asendunud kraadidega üle 30.
Tagged.com
on portaal, kus kunagi alustasin pokkeri mängimist. Ühtlasi on see ka
natuke selline Facebooki-laadne värk. Kirjutan seal ühele kohalikule
tüdrukule Jelenale, et ta välja kutsuda. Kaks tundi hiljem ongi juba
kokku lepitud, et järgmisel päeval kell kümme Maidanil. Juhhei!
Hinnad on madalad: suits 90 senti ja liiter viina 2.90.
Hommik!!!
Jelena viib mind enda lemmikkohvikusse kohvile ja koogile. Tegelikult
mulle väga magusad koogid ei meeldi, aga ta on nii ilus, et söön neid
kaks.
Hiljem jalutame lihtsalt ja ta näitab mulle linna, räägib ajaloost. Õhtupoole viib Jelena mind ühte parki minu hosteli lähedal. Just lihtsalt parki, kus istuvad noored ja vanad läbisegi ja lihtsalt kudrutavad, tänavamuusikud mängivad. Park on suur ja rahvast palju. Tegemist on kohvipargiga. Kõik nurgad on täis Naksitralli-autosid ja nendega kaasas tõelised spetsialistid kohvi valmistamas. Vapustav, ei päriselt. Mina olen kohvisõltlane ja, kui see peaks mingil põhjusel hommikul ära jääma on sitasti. Isegi Itaalias ma pole nii head kohvi saanud, kui siin. Alkohol on odav ja kättesaadav aga inimesed joovad kohvi. Aga meil Eestis blokitakse ja ajatakse mingit s***a. Hiljem saadab Jelena veel sõnumi , et tegi meile homseks plaani. Väidetavalt ta ise töötab tõlgina.
Pärast hommikusööki suundume linna. Külastame kirikuid ja lõpuks viib mind muuseumi. Õhtul läheme ühte türklaste vesipiibu paari. Piip toodi lauda aga teenindaja ei lahku. Tegin väikese smaili ja ütlesin eestlase kombel tuimalt tänx. Natuke aega hiljem tuli uus töötaja uue piibuga. Kord on siin karm . Kui teenindajale otsa ei vaata ja smaili pole siis mitte ei taheta jotsi vaid arvatakse, et pole piibuga rahul. Iga 10 minuti tagant tuuakse piibule tasuta uus kraam ja jotsi asemel oodatakse kiitust. Hiljem jalutame jõe äärde kuna plaani pole. Tee läheb väga imelikust kohast läbi metsa ja ja peas mõte, et kas saan peksa kuskil nagu juhtus minuga Prahas. Aga lõpuks jõuame mingi maja äärde jõe ääres. Tundub selline tagasihoidlik aga sisspääsemiseks oli vaja Jelena tutvusi. Uks avaneb ja meid tuleb juhendama mustas pintsakus mees. Juhatades meid mööda koridore ja ruume aina edasi. Üks luksuslikum, kui teine. Nagu filmis. Kõik luksuslik ja iga laua kohta on oma teenindaja ja kõhutantsija. Söögiks šašlõkk ja kala mida ma vihkan aga täna olen nõus proovima. Koht kuulub taas türklastele. Õhtu kulgeb ilusalt ja loogiselt. Lõpetame hilistel hommikutundidel. Tagasi ei hoidnud võtsime kõike mida tahtsime sealhulgas ka alkoholi ja arve oli hommikuks kahele kokku vaid 45 eurot.
6. päev. Dnipropetrovsk – 1,1 miljonit inimest ning surnud ja elus loomad kõikjal
Ongi Kiievi ilusa eluga kõik. Plaanitud ühe päevane seiklus venis üsna
pikaks. Edasi ootab 6h ja 650 km rongisõitu linna nimega Dnipropetrovsk.
Rongid on mugavad. Eesti rahariisujad peaks enne teistes riikides
natuke ringi vaatama, kui hakkad mingit kallist s***a kokku vedama
meile.
Kell on 20:30 ja olengi kohal. Suuruselt Ukraina kolmas linn
nii umbes 1,1 miljonit inimesega. Broneeritud on hostel hinnaga 5 eurot
mis bookingu andmetel peaks olema kohe nurga taga. AGA EI! Enne seda
lubatud nurgatagust on ca 4 km ja veel 100 nurgatagust. Vaatepilt on
kole.´´ 200% erinev , kui see mis oli Kiievis. Surnud ja elus loomad
kõikjal. Jalge all on foorumites lubatud kole tee ja kõik muu meenutab
Venemaad mida olen näinud telekas. Kuna telefoni aku hakkab kohe lõppema
ja netti ei õnnestu kuskil saada võtan suuna hostelile mis sai valitud.
Teekond sinna on kogu tee ulatuse 100% pime. Tee ääres on suured ja
väga suured majad mille ees asetsevatest võpsikutest kostub aeg-ajalt
kahtlast heli. Nurkadel vedelevad noortekambad ja tee ei meeldi üldse.
Panen rahakoti käisesse ja valmistun selleks , kui peaks tulema jama.
Lõpuks leian hosteli ja tunnen suurt kergendust. Hostel on tehtud
keldrikorrusele, aga väga hubane ja personal sõbralik. Minuga samas toas
on siin ülikoolis õppiv kaunitar ja minuvanune noormees Donetskist.
Donetsk on ka minu järgmine peatus. Hiljem teeme koos mõned õlled. Mind
peetakse lolliks, et nii üksi siin jändan. Tüdruku elu on nagu ühe noore
elu ikka, noormees aga tuli siia sõja pärast ja otsib oma perele kodu
ja tööd.
Tellimine:
Postitused (Atom)